Lilli Blogi, riietest

19.07.2017
Lilli Blogi, riietest
    • Ma ütlen ausalt, et enne emaks saamist, ei teadnud ma laste riietest ikka mitte midagi! Kusiganes ma laste- ja beebiriideid nägin, siis lihtsalt ahhetasin, et oi, kui nunnu! „Kui ma kunagi lapse saan, siis ostan täpselt sellised riided!“ oli minu tüüpiline reaktsioon. Või nägin reklaamides imeilusalt ja stiilselt riietatud lapsi ning mõtlesin, et küll need vanemad on ikka ägedad, et sellised asjad valinud ja ma kavatsen olla täpselt sama äge!
    • Jäin lapseootele, aeg oli sealmaal, et tuli hakata enda pojale asju hankima ning järsku – pea oli tühi, midagi valida ei oska! Ilmnesid küsimused materjali ja mudeli kohta – kas see on nahale hea, ega see kumm kõhust pigistama ei hakka, kas osta sokid või sipupüksid, kuidas ma talle need asjad üldse selga saan, mida on lihtsam kasutada, pesta jne. Riiete välimus, stiilsus ja trendikus olid teisejärgulised.

                               

        Siis tuli pähe, et ma ju tahan sellist beebit, keda ilusates komplektides pildistada, mida teha? Emad ongi laste ja välimuse osas veidi emotsionaalsemad, mistõttu on mul hea meel, et elukaaslane oma soovitustega mind suunas. Üsna kiiresti pani mulle n-ö mõistuse pähe, et jah, nunnud komplektid on toredad, aga kas need lapse ja meie elu reaalselt lihtsustavad? Tõenäoliselt mitte.

    • Kõik need nunnud komplektid, mida olin enne vaadanud hoopis teise, mitteemaliku, pilguga, jäid nüüd mängust välja – jah, tore, kui lapsel on triiksärk, teksapüksid, vestid, lipsud, väga armas vaadata. Aga kõik see riiete virn ja tugevad materjalid – kas see on siis ka ilus vaadata, kui laps nendes end halvasti tunneb – higistab ega saa liigutada, nagu temal vaja? Tegu on ju beebiga, väikese õrna olendiga – ta ei taha välja näha, nagu suur mees, õigemini, tal on ükskõik, milline ta välja näeb! Tema peamine „töö“ on olla õnnelik, rahulolev, mõnusasti liikuv beebi ja selge see, et teksades ning triiksärgis ta seda olla ei saa.
    • Kui ma enne pidasin neid emasid, kes oma lastele mugavad, nahasõbralikud ja kvaliteetsed riided selga panevad, ülemõtlejateks, siis nüüd tean, et see on ainuõige variant.
    • Ei ole vaja selles materiaalses maailmas hunnik asju kokku kuhjata, sest ajakirjas olev pilt on nunnu või enda pähe on tekkinud mingisugune ettekujutus alla mille oled justkui hooletu ja mitteäge ema, kellel pole maailma ilusamaid „minisünnipäevade“ komplekte koos. Esimene asi on mõelda beebi õrnale nahale ja organismile – las ta kasvab pehmes, kuivas ja mõnusas olemises, sellest on tal palju rohkem kasu.
    • Asi, mida lapseootel ning lapsevanemad ikka mõtlevad, on rahaline pool ning tahes-tahtmata hakkavad hinnatundlikud vaatama odavamaid esemeid, nii ka mina. Minu kogemus ütleb seda, et odavat võib vaadata ja osta, aga peab väga hoolega ise „kodutöö“ ära tegema, et need ka head oleksid. Ostsime enda lapsele nii odavamaid kui ka veidi kallimaid riideid ning olles üsna hinnatundlik, pean mainima, et rasedana oli mure – äkki said need asjad lausa mõttetult kallid – ta ju kannab neid nii vähe. Nagu mainisin, õnneks oli elukaaslase näol hea nõuandja kõrval, kes lausa keelitas mind neid veidi kallimaid asju ostma, mina oma majandusliku mõtlemisega oleksin vist odavaid asju kokku kuhjanud ning arvanud, et tegin parimaid „diile“.
    • Nimelt, ostsime vähem, aga kvaliteetset – ainult parim puuvill, ainult meriinovill, ainult pehmed, kontrollitud ning nahasõbralikud materjalid, võimalikult pika kasutusajaga, mis peavad nii pesule kui kandmisele vastu. Ja ainult mugavaimad mudelid – ei ole vaja liigselt detaile (nööpe, lukke, värke, mis võivad kuskile vastu hõõruda).
    • Nii, kui laps sündis sain tõestuse – ei, need ei olnud liiga kallid valikud, sest tõepoolest, lapse rahu ning selleläbi enda rahu nimel, on need lausa ainuõiged valikud olnud. Mul oli võrdlusmaterjal mitte nii läbimõeldud toodete ja kvaliteetsete toodete vahel, ilma liialdamata – vahe oli päevselge. Mul oli tegelikult ka paar nn esinduskompleti talle valitud, mille üsna kiiresti maha müüsin – need olid ebamugavad, kuskil selga polnud panna ja kiiresti kasvas välja. Ettekujutus lapse riietamisest on üks asi, aga selge see, et tegelikult haarad selle „vana hea“ kõige mõnusamini selga käiva ja mugavama asja.
    • Detsembris sünnib meie perre teine laps ning nüüd olen juba kohe tark – vähem on rohkem ja pigem kvaliteet kui kvantiteet. Ning vana hea tarkus, milles nüüd olen juba veendunud, pigem algul veidi suur, kui paras – keeran varrukad, jalaotsad üles ning häid tooteid saab kasutada mitu kuud, kuna materjali, omaduste/vormi säilimise ega õmbluste osas muret ei ole.

              

    • Nii, et minu soovitus kõikidele emadele, kellel segadus, mida võtta, mida jätta – asju varudes ostke pigem kvaliteetseid riideid/jalatseid, aga vähem, kui hunnikutega mitte nii kvaliteetseid – uskuge mind, see tasub end ära ja kokkuvõttes summaliselt tuleb see palju mõistlikum valik, kui esmapilgul tundub. Välimuse osas ka – kasvasin kiiresti välja soovist last riietada ülitrendikalt ning avastasin, et ma ei tahagi seda teha. Las laps olla laps, jõuab neid „suurte“ riideid kanda küll!
    • Ning kui puhtalt enda arvamuse põhjal öelda, siis ilusate komplektide pärast ei pea üldse muretsema – lihtsad ja kvaliteetsed riided ongi need kõige stiilsemad!

    Lilli

    https://filtrita.wordpress.com/